Teadus-arendusprodekaan Eva Piirimäe: ärge väsige märkamast, kui erilises paigas te viibite

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna teadus-arendus prodekaan Eva Piirimäe tervituskõne kolledžiperele uue õppeaasta alguse puhul.

Armas Narva kolledži pere!

Rõõm on teid tervitada uue õppeaasta algul Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna poolt.

Aasta algus on alati eriline hetk. Akadeemiliste inimeste jaoks on aga tõeline aasta algus septembris, mitte jaanuaris. Just praegu on aeg rõõmsaks ootusärevuseks, uusaastalubadusteks, uuteks kohtumisteks, isegi „uuestisündimiseks“. Hea algus rajab hea aluse järgnevale ning seega tuleb seda hetke võtta tõsiselt. Mõelgem siis, mida kõike see tähendab erinevatele akadeemilise pere liikmetele.

Head õppejõud – akadeemiline maailm alustab teie – meie – jaoks kohe täiskäigul. Õige pea leiame end erinevate kohustuste pöörises – koostame aine- ja arengukavu, õpetame ja juhendame, osaleme aruteludes ja juhime koosolekuid. Kuskile selle vahele peab veel mahtuma uurimistöö, mõtlemine, kirjutamine. Kõige selle keskel on kerge kaduda argipäeva rattasse.

Head tudengid – ka teile ei anta hoovõtuks palju aega. Juba homme istute auditooriumis ja kuulete, missuguseid ootusi esitavad teile õppejõud, mida ja millal te täpselt tegema peate, selleks et „kursused sooritatud saaksid“. Teidki ootavad kodutööd, tähtajad, hinded, ainepunktid, kibe töö ja rutiin. Eelmiste aastate tudengid teavad, millest ma räägin – uued aga saavad peagi teada.

Ja ometi, korraks võiksime me kõik mõelda, et oleme uued, alustame otsast. Kuidas seda teha? Värsked üliõpilased, uued tulijad, teil on seda muidugi kõige lihtsam teha – vaadake hoolega enda ümber ja mõelge – see on see koht, kuhu te olete õppima tulnud. See linn, see maja, need õppejõud, need kaaslased. Andke aega endale neid tundma õppida, avastada. Salvestage see hetk enda jaoks ja ärge väsige ka hiljem märkamast, kui erilises paigas te viibite. Ka siis, kui olete pärit siitsamast, avaneb kodulinn üliõpilase vaatepunktist hoopis teisiti. Teist on saanud üliõpilased, te kuulute hoopis uude kogukonda.

Aga mõelge ka vastupidi: kuidas panustan mina siinsesse õpikeskkonda, mida annan mina kolledžile, kogu ülikoolile ning nende kaudu ka linnale, kogu Eestile? Olge enesekindlad – uskuge, teil on palju anda. Iga uus põlvkond näeb maailma uue pilguga ning maailm paistab erinev vastavalt sellele, milliselt vaatepiirilt ja paigalt seda vaatad. Narva poolt tulles paistavad Tallinna tornid teistsugused kui Tartu poolt lähenedes. Iga perspektiiv on aga oluline.

Need küsimused ja enesemõtestamine ei ole aga oluline ainult uutele tulijatele. Need on olulised kõigile, ka vanematele üliõpilastele, isegi õppejõududele. Kuidas hoida argirutiinis silme ees seda kõige olulisemat, teadust ja haridust, akadeemilist kultuuri laiemalt? Kuidas teha asju hästi ja veel paremini? Kuidas hoida endas teotahet ja kiirata seda teistelegi? Kuidas märgata kogukonda enda ümber ja esindada seda väärikalt ka väljapoole? Vastused tuleb igaühel ise leida, kuid üht tasub meeles pidada: hea tunne kasvab kogukonnast ja kodust. Minu meelest on Narva kolledžis selgelt tunda, et teil on olemas see kogukonna- ja kodutunne – ning see on suur väärtus. Hoidke ja arendage seda südamega.

Kallid narvakad, soovin teile edukat ja rõõmsat uut aastat, uut algust!