Lõpetaja tänukõnes: minu juhendajast sai minu õpetaja, juhendaja, parim sõber ning kohati ka terapeut

Tere, kallid lõpetajad ja külalised!

Kui meie võrratu õppedirektor pakkus mulle võimalust võtta sõna meie lõpuaktusel, olin ma päeva otsa mööda maja jooksnud ning adrenaliini mõjul tundus see võimalus justkui kuldaväärt. Seega nõustusin ma ülimalt suure heameelega ning silmapilkselt sõna võtma. Kuid uksest välja astudes võttis sõna minu vana hea sõber, sisemine paanika, mis sisestas mulle, et oota, millega sa nüüd nõustusid.

Seega, paanika veermikul veetsin ma mitmeid päevi mõteldes, kuidas võtta kokku meie kolme aasta kogemusi paari minutilises kõnes. Vastust sellele küsimusele ma ei leidnudki, sest meie kõigi kogemused on olnud ju nii erinevad. Kuid mis on meil ühist? Oma pika ajuragistamise peale leidsin kolm ühist joont, mida iga kolledži õpilane on jaganud. Nimelt, meie võrratud õpetajad, uued sõprussuhted ning "Muna".

Rääkides õpetajatest, "Munast" ja uutest sõpradest, siis tahaksin teid kõiki tänada. Esiteks suur aitäh lõpetajatele, kes on veel ühe märkimisväärse etapi elus läbinud ning istuvad siin kibeledes tunnistuste järele. Suur suur aitäh ka meie kallitele õpetajatele, kes on meid selle kolme aasta jooksul harinud, õpetanud ning ka nõustanud. Ning ka suurimad tänud meie juhendajatele, kes on meid oma esimese teadustöö kirjutamisega abistanud. Isiklikult kahtlustan, et meie juhendajad täitsid sellel perioodil mitut rolli. Minu juhendajast sai minu õpetaja, juhendaja, parim sõber ning kohati ka terapeut, imelik eks?

Kuid tänamist väärivad ka uued kogemused, suhted ja sõprused, mis siin on loodud. Esimesel õppeaastal kuulsin ma sellist võrratut fraasi, et „Ah, kes tuleb kõrgkooli õppima. Ülikool on marketing, siin sa kohtud inimestega, kes abistavad sinu pürgimist kõrgematele tööpositsioonidele“. Kuigi ma ei mäleta, kes seda ütles jäi see mulle kohe kõrvu. Selle väitega ma täiesti nõustun, suhtlus on hädavalik ning sõbrad murravad iga raskuse pooleks.

Lõpetuseks tahaksin tänada ka "Muna", ta on meil alati siin ning abivalmis. Esimesel aastal kooli kõndides inimesed tihtipeale küsisid, et mis sa munast arvad. Ning minu esmane vastus oli, et praetult või keedetult?

Kõik olid "Munast" sillas ning mina ei teadnud, et see olemaski on, aga nüüd olen ise samamoodi munast sillas. See on väga võrratu väike ja hubane söögikoht siinsamas kolledžis. Mitmel korral olen ma siin bakatöö kirjutamise ajal nii hommikust, lõunat ja õhtust söönud. Tihtipeale ühe käega sõin ning teisega pöörasin teadustöödel lehti.

Suur suur aitäh kõigile, kes te täna siin olete. Meie kallid/ilusad/kenad lõpetajad, õpetajad, uhked vanemad ja vanavanemad! Usun, et läbitud teekond jääb teile igavseks meelde, nagu ka minulegi, loodetavasti ikka positiivses võtmes ning kohtume juba järgmisel õppeaastal "Munas"!

Aitäh teile!

"Keeled ja mitmekeelsus koolis" lõpetaja Rando Otti pidas tänukõne 17. juuni lõpuaktusel.