Aune Valk: mis nad siis tulevad meie õue peale õppima?
Paistab, et just nii on küsinud EKRE poliitikud. Vastuseks on nad pakkunud välja eelnõu, mille eesmärk on mitte lubada siia õppima ühtegi Ukrainast, Gruusiast, Venemaalt või muust Euroopa Liidu välisest riigist tulevat noort, kes oma õpingute eest ei maksa. Eelnõu ilmus välja septembri alguses ilma igasuguse analüüsi ja väljatöötamiskavatsuseta, asjaosalisi teavitamata ja nendega kooskõlastamata. Kui mõte, et mujalt tulijad peavad oma õpingute eest üldjuhul maksma – ja nad teevadki seda –, on üldiselt arusaadav, siis tasuta õppe võimaluste täielik keelamine pole kooskõlas ühegi teise tööturu-, rände- või kõrgharidusstrateegia ega -poliitikaga ning on Eesti majandusele kahjulik.
Kes millise raha eest kui hästi õpib?
Alustuseks mõned arvud. Tartu Ülikoolis alustas sel aastal kahel esimesel õppeastmel õpinguid 495 välisüliõpilast. See on sisuliselt sama arv mis aastatel 2018 ja 2019. Kui paljud neist sel sügisel Eestisse jõuavad, selgub peagi.
Välisüliõpilaste arvu kiire kasvu aeg on läbi mitmel põhjusel. Ülikool ise ei ava enam hoogsalt ingliskeelseid õppekavu, oleme üldse oma vastuvõtuarve koomale tõmmanud ning pakume varasemast vähem tasuta õppe võimalusi. Selle aasta vastuvõttu, ennekõike valmisolekut kohale tulla, mõjutas kindlasti ka koroonaviirus. Õppimishuvilisi ehk kandidaate jätkub, sel aastal oli neid 25% enam kui kaks aastat tagasi ja üle kahe korra enam kui neli aastat tagasi. Nii on konkurss ingliskeelses õppes kerkinud ligi nelja kandidaadini ühele kohale (võrdluseks: eestikeelses õppes on see 3,2).
Peale konkursisõela tiheduse näitab välistudengite tugevust ka õppeedukus. Meie suurimad õppijate rühmad Venemaalt, Soomest, Ukrainast ja Aserbaidžaanist paistavad silma parema õppeedukusega kui ingliskeelsete kavade alusel õppivad eestlased. Eriti tublid on soomlased ja ukrainlased, kelle katkestamismäär on umbes 2,5 korda madalam kui eestlastel. Keskmiselt on väljastpoolt Euroopa Liitu pärit välisüliõpilaste hinded veidi kehvemad kui eestlastel, kuid need on seotud ka õppetasu maksmisega. Tasuta õppijatel on hinded paremad – see tähendab, et tasuta kohtade pakkumisega saame selgelt tugevamaid tudengeid. Eestlased õpivad ingliskeelsete kavade järgi üldjuhul tasuta, välisüliõpilastest maksab üle poole.
Sel aastal asus ingliskeelses õppes riigi raha ehk tegevustoetuse eest õppima 162 üliõpilast, kes pole Euroopa Liidust. Lisaks õpib paarkümmend tudengit tasuta Välisministeeriumi toetusel arengukoostöö ja humanitaarabi programmi raames ning kümmekond Euroopa Komisjoni toetusel ühisõppekava järgi. Tasuta õppijate arv on paari aastaga kahanenud 60 koha võrra ning järgmisel kolmel aastal on plaanis kahandada seda järk-järgult sajani. Oleme võtnud vähendamise tee ette seepärast, et kõrgharidusrahastus püsib paigal ja on selge, et kui tahame välisüliõpilaste arvu kasvatada või ka lihtsalt hoida, siis pole reaalne teha seda tasuta. Sada kohta moodustab 2,5% Tartu Ülikooli vastuvõtust. Rahaliselt pole nende tasuta õpetamine meile suur kaotus või siis nendelt õppemaksu võtmine suur võit.
Keelamine ei täida eelnõu eesmärki
Paari nädala eest said ülikoolid info, et Riigikokku on eelnõuna jõudnud ettepanek keelata ära tasuta õppekoha pakkumine väljastpoolt Euroopa Liitu ja OECD riike tulevatele üliõpilastele. Kui eelnõu muid punkte on ülikoolidega varem arutatud, siis see ettepanek on jõudnud Riigikokku ülikoolidega kooskõlastamata ning eelnõu seletuskirjas pole selle kohta sisulisi selgitusi. Tasu kehtestamist ei mainita kavandatud muudatusena isegi eelnõu sissejuhatuses ja see ei haaku eelnõu ühegi eesmärgiga. Paistab, et asjaga on kiirustatud ning soovitakse vastu võtta otsus, mis võiks olla populaarne osa valijate hulgas. Sealjuures on jäetud kaalumata, kas see viib meid tegelikult lähemale eelnõu seletuskirjas viidatud Eesti sisserändepoliitika eesmärgile „soodustada nende välismaalaste Eestisse elama asumist, kes annavad kogu ühiskonnale suuremat lisandväärtust, ja teiselt poolt hoida ära elamislubade ja viisade väärkasutust ning ebaseaduslikku sisserännet, et tagada turvalisus, avalik kord ja riigi julgeolek“. Muudatus ei haaku ka meie välispoliitika eesmärkidega toetada arengukoostööriike, samuti mitte meie tööturuvajadustega, mille kohta OSKA analüüsides on prognoositud, et igal aastal jääb puudu üle 2000 kõrgharitud noore. Lisaks liigub see vastupidises suunas strateegia „Eesti 2035“ eelnõus sõnastatud sihiga luua talendisõbralik keskkond. Peale kõige muu ei vasta see Euroopa Liidu eesmärkidele, mille üks meede on toetusprogramm Erasmus Mundus, mille raames luuakse tugevate Euroopa ülikoolide koostöös ühisõppekavu, et muuta Euroopa kõrgharidus maailmas atraktiivseks ja meelitada siia parimaid päid.
Ühiskonna ootused kõrgharidusele lähikümnendil
Ühiskonnale annavad suuremat lisandväärtust kõrgema hariduse ja palgaga töötajad. Valitud magistriüliõpilaste Eestisse toomine on kõige otsesem viis soodustada suurema lisandväärtuse loomist Eesti ühiskonna jaoks. Väikeselt hulgalt üliõpilastelt tasu mittevõtmine aitab siia meelitada paremaid päid. Kui bakalaureuseastmes ollakse valmis välisriigis omandatava hariduse eest maksma, siis magistriastmes muutub olukord vastupidiseks. Headele kandidaatidele pakuvad ülikoolid ja riigid mitmesuguseid stipendiumivõimalusi. Neis nähakse seda otsitud lisandväärtust, sest pärast magistrikraadi omandamist alustatakse tööelu. Kui riik saab endale kõrgepalgalise töötaja vaid magistriõpingute hinnaga, siis on see väga odavalt saadud. IT-sektorisse tööle läinud lõpetaja teenib temasse investeeritud summa riigile maksudena tagasi ühe aastaga. Kui ta jääb siia tööle kümneks aastaks, siis on riigi puhaskasu maksudena 150 000 eurot – saja üliõpilase peale teeb see 15 miljonit. Kui siia jääb tööle 1000 kõrgepalgalist, siis võimaldaks see suurendada riigi panust kõrgharidusse 10%. Sellele lisandub kasu, mida saavad Eesti ettevõtjad.
Vahest on seda raske uskuda, aga maailma ülikoolide esikolmesaja hulka kuuluv Tartu Ülikool, mis on aastaid olnud edetabelites nn uue Euroopa parim või parimate hulgas, on terve hulga riikide tudengitele atraktiivne õppimiskoht. On väga oluline, et me ei tooks siia õppima vaid neid, kes mujale ülikoolidesse sisse ei saa ja kel on juhtumisi raha. Loomulikult võime selle saja üliõpilase õppemaksu kulutada ka turundusele. Sedasi saaksime siia õppima kindlasti rohkemgi üliõpilasi, aga kas ka sama häid?
OSKA tööjõuprognoosi viimases aruandes ennustatakse lähikümnendiks noorte arvu vähenemise tõttu kutse- ja eriti kõrgharidusega töötajate puudujääki. Kui kutseharidusega noorte aastane puudujääk on ligikaudu 500 lõpetajat, siis kõrghariduse omandajate iga-aastaseks defitsiidiks ennustatakse umbes 2200, mis on üle poole kavandatud lõpetajate arvust (3800). OSKA hinnangul on koolilõpetajate puudus eriti suur tehnika, tootmise ja ehituse, loodus- ja täppisteaduste, hariduse ning põllumajanduse õppevaldkondades, täpsemalt vaadates ka arvutiteaduse ning juhtimise ja halduse õppekavarühmas. Probleeme on peaaegu kõigis õppevaldkondades. Välistudengid ei suuda seda auku kindlasti täita, kuid vahest veidi kahandada. Eelmisel aastal lõpetas Eestis kõrgkooli alla 1500 välisüliõpilase ja umbes pooled neist asusid Eestis tööle. Kuna välistudengite arv ei ole viimastel aastatel kiiresti kasvanud, siis pole põhjust ennustada, et lõpetajate arv ületaks lähiaastatel 2000.
Statistikaameti eelmise aasta lõpus koostatud analüüs näitab, et enam jäävad Eestisse tööle just nende valdkondade lõpetajad, kus OSKA on ennustanud puudujääki. Enam kui pool välisüliõpilasena õpingud lõpetanutest on Eestisse tööle jäänud tehnika, tootmise ja ehituse (65%), IKT (65%), loodusteaduste, matemaatika ja statistika (58%) ning ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas (51%). Hinnatud tööturuvajadus toimib.
Kui vaatame, mida asusid õppima meie 162 tasuta kohale vastu võetud Euroopa Liidu välist tudengit, siis umbes kaks kolmandikku neist õpib ülalloetletud defitsiidiohuga valdkondades või rühmades: loodusteadusi, IKT-d, matemaatilist majandusteadust, haridustehnoloogiat või tehnoloogia juhtimist.
Kokkuvõttes olen veendunud, et viime seni tehtud otsustega ellu Tartu Ülikooli visiooni „olla kiirelt arenev rahvusvaheline teadusülikool, rahvusülikoolina Eesti akadeemilise vaimsuse keskus ja ühiskonna arengu eestvedaja“ ning täidame ka Eesti arengukavades ja tööturuprognoosides ette nähtud sihte. Sada tasuta tudengit ei ole oht turvalisusele, avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Nende vastu võitlemine annab vahest kellelegi mõne valija silmis plusspunkte, aga on see ka Eesti huvides? Või kui on, siis millise Eesti huvides?
Aune Valk, Tartu Ülikooli õppeprorektor