Rektor: eelolevatel aastatel tuleb Eesti mõtteline keskpunkt nihutada Kirde-Eestisse

Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asseri kõne rahvusülikooli 104. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2023.

Toomas Asser:

Hea ülikoolipere! 
Head värsked doktorid! 
Lugupeetud audoktorid! 
Austatud külalised!

Õnnitlen teid kõiki eestikeelse ülikooli asutamise aastapäeva puhul!

104 aasta eest avati siin aulas, teaduste esindajatekojas Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Ülikooli avamise ettevalmistajad ja hilisemad käimalükkajad rõhutasid, et tegu on Eesti ülikooliga Tartus. Nii on tänane päev põlistatud Tartu Ülikooli ja Eesti ajalukku koos vastutusega olla rahvusülikoolina kogu Eesti ülikool. See siin on Eesti akadeemiline riigikogu.

Meil on rahvusteaduste arendamise missioon. Meil on keele ja kultuuri hoidmise kohustus. Aga rahvusülikoolina on meie igapäevane ülesanne ka hoida tasakaalu eri poolte vahel,

• et meie väärikad traditsioonid püsiksid, aga vajalikud uuendused ei jääks selle pärast tegemata;
• et ülikool oleks oma tegevuses ja väljapaistmises ühtehoidev ja ühtne, aga üksuste ja erialade isikupära, eriti iseotsustamine ei oleks seetõttu pärsitud;
• et teaduseetika raame ja andmekaitset tajutaks A ja O-na, aga õppimine ja otsustamine jääks selle kõrval inimlikuks ja inimkeskseks;
• et õppekavade ja uurimissuundade valik oleks universitas’ele kohaselt küll mitmekesine, kuid üksikosade kaal ei jääks kesiseks ja alamõõduliseks;
• et oleksime alusteaduste tulemustega tipptasemel, aga ettevõtlikkus ja rakendused ei jääks tagaplaanile;
• et õppimisvõimalused oleksid paindlikud, aga põhikohaga üliõpilaseks olemine oleks noorte esimene valik.

See loetelu on tõepoolest vaid väike osa rahvusülikooli hoidmise niinimetatud kontrollnimekirjast. Ma ei väsi aga kordamast, et rahvusülikooli ja temaga koos ka Eesti arengueeldus on, et Tartu Ülikool oleks eelkõige rahvusvaheline ülikool, eriti nüüd, kui demokraatia-, demograafia-, energeetika-, julgeoleku-, keskkonna- ja paljudes teisteski küsimustes on riikidel ühised lahendamist vajavad ülesanded ees.

Tartu Ülikooli riigisisestest vastutuspiiridest rääkides tahaksime silmas pidada kogu Eesti territooriumi, seda väikest ala, mida peaksime tundma kui oma isiklikku koduõue. Aga kas me tunneme? Mis on muutunud võrreldes 45 aasta taguse ajaga, mil Hando Runnel kirjutas: Me sõitsime Narva poole / ja vasakut kätt jäi Kunda. / Nii raske on inimesel / veel Eestimaad ära tunda?

Kui vaadata kas või Riigikantselei küsitlustulemusi, mis peegeldavad Eesti elanike rahulolu eluga, majanduslikku kindlustunnet ja usaldust riigi vastu, siis pole üllatus, et Kirde-Eesti tulemused on võrreldes ülejäänud Eestiga pööratud otsekui negatiivi. See kant oli 1980. aastate rahvusliku ärkamise üks päästikuid, trikleid. Vahepealse unar-aja järel tuleb rahvusülikooli ja riigi tähelepanu taas sinna suunata, et võiksime jälle Eestimaa ära tunda. Lahendamist ootavad ülesanded on tegelikult ju sarnased kogu Eestis, kuid avalduvad eriti teravalt just Ida-Virumaal. Kui saame hakkama suurte muutuste juhtimisega seal, saame sellega hakkama ka ülejäänud Eestis. Seega tuleb eelolevatel aastatel nihutada Eesti mõtteline majanduse, välispoliitika, demokraatia ja julgeoleku keskpunkt just Kirde-Eestisse.

Ida-Virumaa pöördeks on ette nähtud umbes 500 miljonit eurot õiglase ülemineku fondist ja osalt ka Eesti oma riigieelarvest. Osatagu vaid seda raha targalt kasutada. Selle abil tuleb piirkonna arenguks luua uued võimalused ja anda kohalikele elanikele väga selge tulevikuväljavaade. Siin on ülikoolidel oma roll: Tartu Ülikool on koos Tallinna Tehnikaülikooliga asutanud teaduskonsortsiumi, mille uurimissuunad on seotud just Ida-Virumaal uute materjalide kasutuselevõtu, taastuvenergia ja digitaliseerimisega, kuid selle kõrval ka suure siirdega kaasneva sotsiaal-majandusliku ebaõigluse ärahoidmisega.

Ida-Virumaale tulevikukindluse loomine – nagu ka kogu Eesti rohepööre ning üleminek eestikeelsele haridusele – nõuab aga otsustus- ja tegutsemisjulgust ka riigilt. Ükskõik kus suurtest muutustest puudutatud inimesed ka ei ela, olgu see Ida-Virumaa, Nursipalu või Metsküla, alustada tuleb kohalike kuulamisest – ma rõhutan veel kord – kohalike kuulamisest, et sobitada nende inimlikud mured, ootused ja kujutlus tulevikust kokku sellega, mida on tegelikult võimalik ja vaja teha. Tartu Ülikooli eesti keele professor Birute Klaas-Lang on viimase aasta jooksul uurinud põhjuseid, miks on muu kodukeelega lapsevanemad eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Tal on tulnud seista silmitsi vanemate agressiivsuse ja vihaga, kuulda süüdistusi vähemuste diskrimineerimises, inimõiguste rikkumises. Aga samas on ta kohanud ka tänulikkust: tänulikkust, et lõpuks ometi keegi räägib, kaasab, kuulab ära. Sel viisil saab anda inimestele lootust ja loota neilt avatud meelega kaasamõtlemist neid endid puudutavates otsustes. Just samale viitas hiljuti ka president Alar Karis pärast Ida-Virumaa arengujuhtidega kohtumist.

Eesti inimesed, eriti teravalt aga Ida-Viru elanikud, vajavad teadmist, milline on kujutlus Eesti tulevikust. Milline peaks olema Ida-Virumaa, kestlikult majandav Eestimaa või eestikeelne haridussüsteem näiteks 20 aasta pärast? Eesti rahvusülikooli pidupäeva tähistab täna meiega koos siin saalis ka Ukraina suursaadik. Seetõttu julgen Eesti tulevikuväljavaate avaramaks tõmmata ja avaldada lootust, et kui Eesti leiab uued toimivad lahendused meie oma maa jaoks, saab ka tuleviku-Ukraina neid oma demokraatliku riigi ülesehitamisel kasutada.

Täna on ülikooli aula täidetud värskete doktoritega, meie uute vilistlastega. Kasutan seetõttu võimalust rõhutada, et kõik eelöeldu pakub teile kui gradueeritud inimestele ajaloolist võimalust olla ühiskonna järgmise suure siirde kõige otsesem osaline. Ükskõik kas rakendate oma teadmisi uude töörolli liikudes või teadlase ja õppejõuna Tartus ülikooli jäädes, igal juhul aitate laiendada rahvusülikooli mõjuvälja.

Kui Harvardi Ülikooli hiljutine president professor Lawrence Bacow arutles, mis on Harvardi ülihea maine taga, nimetas ta selle põhjuseks ülikooli vilistlasi – inimesi, kes peavad Harvardi Ülikooli oma koduks ning kel on suured lootused, püüdlused ja tahe muuta maailma paremaks. Ta loetles näiteid, kui sügavale ja kaugele ulatub Harvardi mõju – iseseisvusdeklaratsiooni koostamisest koroonavaktsiinide väljatöötamiseni, Räniorust Spotify edukamate artistideni. Nimeta ainult eluala ja kohe leiad selle tipust ühe Harvardi Ülikooli vilistlase. Tartu Ülikool, kui lubate võrdlust, on Eesti oma Harvard. Peaksime oskama oma vilistlaste kaalu märgata ja hinnata sama hästi kui Harvard. Ma usun, et nii saame hindamatult palju ka iseendale tagasi.

Tänasel aktusel on meil taas võimalus kasvatada Tartu Ülikooli ulatust. Kui täpselt nädala eest andsime 94 ülikoolikoolipere liikmele ja koostööpartnerile üle ülikooli teenetemärgid, siis täna promoveerime 135 doktorit ja neli audoktorit ning anname üle Rahvusmõtte auhinna. Tartu Ülikool on kui pea 400-aastane puu, mille kahar võra laieneb iga meie vilistlase, audoktori, rahvusmõtte kandja; iga hea koostööpartneri ja ettevõtluskoostöö osalise lisandudes. Peame oskama hoida neid oksi, mis laiuvad tihedana üle Eestimaa, aga ka väga palju kaugemale üle ilma.

Tänan teid südamest!

Elagu Eesti rahvusülikool!