Autor:
Villu Päärt

„Mitte millimeetritki! See on meie maa!“

Kuidas läheb kaks aastat pärast täiemahulise sõja algust neil Narva kolledžis õppivatel Ukraina noortel, kellest Universitas Tartuensis veidi üle aasta tagasi kirjutas?

24. veebruaril 2022, kui Vladimir Putin alustas Ukraina vastu täiemõõdulist sõda, olid nad 16-aastased. Õppisid keskkooli viimases klassis Ukraina eri linnades.

Esimeste sõjakuude jooksul jõudsid need neli noort Eestisse ja nüüd on nad Tartu Ülikooli Narva kolledži tudengid. Sviatoslav Baryshpol, Matvii Burchak ja Andrii Stakhov õpivad infotehnoloogiat, Maria Noskost saab keeleõpetaja.

Semestri viimase eksami eel kohtusid nad uuesti Universitas Tartuensisega, et rääkida, kuidas neil vahepeal läinud on.

Maria lugu

Maria pere elas sõja puhkemisel Hersoni oblastis Nova Kahhovkas. Linn langes esimesel sõjapäeval Vene okupatsiooni alla. Pere kasutas vahendajaid, et pääseda üle rinde Ukraina poolele. Edasi sõitsid nad Eestisse, kus olid juba tuttavad ees, nende juures leidsid esimese pelgupaiga. Tulid kuuekesi: Maria, ema, kaks õde, vend ja õe peigmees.

6. juunil 2023 sai Maria 18 aastat vanaks. Samal päeval rullus üle maailma uudis, et venelased on lasknud õhku Dnepri jõele ehitatud Nova Kahhovka hüdroelektrijaama tammi. Hersoni kuberner hoiatas, et mõne tunni jooksul tõuseb vesi kriitilise tasemeni.

See sünnipäev jääb Mariale igavesti mällu. „See oli õudne,“ kirjeldab ta hetke, kui tammi õhkimise uudis temani jõudis.

Kui palju kordi oli ta sel tammil sõpradega jalutanud! Lastena joosti tihti võidu, kes jõuab esimesena tammile.

Nova Kahhovkas oli väike loomaaed.

„Ma ei pea vist ütlema ... saate ise aru.“ 

Nüüd pole Nova Kahhovkas tema sugulastest-tuttavatest enam kedagi. Kõik on laiali mööda Euroopat: Taanis, Saksamaal, Poolas.

Mõned sõbrad on jäänud Ukrainasse, aga kolinud ohutumasse Odessasse. Nad õpivad ülikoolis, aga veebi teel. Kõigi klassikaaslastega pole enam õnnestunud sidet pidada.

Nova Kahhovkas on palju rüüstatud, majade aknad sisse pekstud. Maria õe korter hävis raketitabamuse tagajärjel juba enne, kui pere suuna Eestisse võttis.

Maria enda kodu Nova Kahhovkas ... Mõni päev pärast uut aastat tuli Ukrainast kõne.

„Ma ei tea, kuidas inimesed meie telefoninumbri leidsid. Nad ütlesid, et korteril on aknad lõhutud, uks maha murtud, kõik vähegi väärtuslik minema tassitud. Midagi pole enam alles.“

Nüüd püüavad nad leida kedagi, kes oleks nõus minema ja aknad-uksed kinni katma. Talv, kuigi palju leebem kui Eesti oma, on sealgi.

Mõni Maria klassikaaslane õpib Soomes inglise keeles ja on juba ülikooli teisel kursusel.

„Meie õppisime esimese aasta intensiivselt eesti keelt,“ räägib ta. See tähendab, et nüüdseks on ta lõpetanud Narvas esimese päris õppeaasta esimese semestri.

„Mina võin öelda, et mu elu toimib. Õpin kolledžis, mul on, millega tegeleda, see aitab fookust hoida.“

Ta mõtleb murega ema peale. Ema oli Nova Kahhovkas müüja, terve elu selles linnas elanud, seal olid tema sõbrad ja tuttavad.

See kõik lõigati läbi.

Ema elab nüüd Tallinnas, on käinud eesti keele kursustel, aga ainuüksi vanuse tõttu ei jää uus ja võõras keel nii kergesti külge. Maria, kes ise õpib keeleõpetajaks, vaatab ema -õpinguid kriitilise pilguga: tunnid on enamasti veebis, praktikat pole. Sellest on vähe tolku.

Ema pole Eestis saanud müüjaametit jätkata, aga ta pingutab. Käib restoranis koristajaks, abitööliseks. „Tööks on seda raske nimetada, teda võidakse kutsuda neljal päeval nädalas, aga ka ainult paariks päevaks. Mingit stabiilsust pole.“

Maria ütleb, et selliseid nagu tema ema on palju.

Ta ise püüab võimalikult hästi õppida. On taotlenud kolme stipendiumi ja kõik need ka saanud. „Ma pean õppimisega väga pingutama, et olla emast majanduslikult sõltumatu. Siiani olen ise hakkama saanud.“

Sviatoslavi lugu

Sviatoslav elas Kiievis. Eestisse põgenesid nad autoga sõja teisel kuul. Praegu on isa ja ema Kiievis. Isa ei saakski riigist lahkuda, sest on sõjaväekohustuslane.

Sviatoslavil on seljas lumivalge särk, mille rinnal Ukraina rahvuslik tikand. Ta tunnistab, et on natuke närvis eelseisva matemaatilise analüüsi eksami pärast ja võttis öösel unetundidest õppimiseks lisa.

Sõjauudiseid jälgib ta pidevalt ja kanaleid on palju.

„Ma tahaks näha vanu tuttavaid kohti, kuidas nad on muutunud.“ 

Sviatoslav räägib, kuidas Venemaa tulistas hiljaaegu ülehelikiirusega rakettidega Kinžal Kiievit. Õhutõrje lasi raketi alla, tükid langesid piirkonda, kus Sviatoslav koolis käis. Samal päeval sai raketitabamuse see Kiievi rajoon, kus ta viimased kaks aastat enne Eestisse tulekut oli elanud.

„Ma vaatan palju Telegrami, aga varem polnud tuttavaid kante näinud,“ ütleb ta.

Ukrainas soovitatavad võimud inimestel raketirünnakuid, -tabamusi ega -ülelende mitte filmida. Seda tehakse sellegipoolest. Sotsiaalmeedias levivad need videod kulutulena ja venelased korjavad neid oma kanalitesse üles.

Sviatoslav ärritus, kui siseminister Lauri Läänemets teatas, et Eesti võib kõik Ukraina sõjaväekohustusega mehed riigist välja saata. Ja siis järgmises sõnumis ütles, et ikka ei või.

„See tekitas närvilise olukorra. Mis minu haridusest siis saab?“

Keegi neist neljast pole pärast sõja eest pagemist Ukrainas käinud. Noormeestel on kõrgkoolis õppimise tõttu armeest ajapikendus, aga sellegipoolest poleks neil praegu võimalik Ukrainasse sõita, sest mobilisatsiooniealistena ei saaks nad sealt enam lahkuda. Rindele võetakse mehi alates 27. eluaastast, seega peaks nad Ukrainasse minnes leppima, et Narvas jääb kool pooleli, aga rindele ka veel hulk aastaid ei lasta.

Andrii lugu

Andrii tuli Tallinna reisibussiga. Tema pere elab Kiievis.

„Kiievis on kõik hästi,“ on Andrii näol rõõmus ilme. „Välja arvatud siis, kui Venemaa ründab rakettidega.“ Komandanditund oli seal varem üheteistkümnest õhtul kuueni hommikul, nüüd on veidi lühem, südaööst kella viieni.

Andrii ema töötab Kiievis kinnisvaramaaklerina. Kui algas sõda, kadus töö nagu noaga lõigatult. Nüüd aga on turg kosunud, on jälle inimesi, kes tahavad sõdivas riigis endale korteri või maja osta. Isegi hinnad on jälle natuke tõusule pööranud.

Andrii meenutab, kuidas eelmisel aastal pärast eesti keele intensiivõpet suvevaheajale minnes polnud tal eesti keelt vaja rääkida. Sõitis sõpradega Eestis ringi, käis Valgas ja Haapsalus, aga sügisel kooli tagasi tulles tundis, et eesti keelega läheb raskeks. Kulus paar kuud, enne kui keeleoskus hakkas tagasi tulema.

Olgu vahemärkusena öeldud, et intervjuud alustame kõik eesti keeles, kuid detailsema vestluse nimel lepime kokku, et jätkame vene keeles, sest autor ukraina keelt ei valda.

Matvii lugu

Sõja kolmandal nädalal ärkas Matvii oma kodus Dnipros klaasikilde täis toas. Kvartalis oli toimunud plahvatus. Tema pere ja kõik sugulased on siiani Dnipros.

„Mu vanem vend on 26, ta on sõjaväekohustuslane ega saa Ukrainast välja sõita,“ ütleb Matvii. 

Dnipro pole rindest kaugel ja linnas on palju neid, kes on põgenenud venelaste poolt okupeeritud aladelt.

Inimene harjub kõigega, isegi sõjaga. Nii ruttu. Vahel lendavad raketid, on õhuhäire – see on harjumuspärane.

„Sa võid minna teatrisse. Kui etenduse ajal tuleb õhuhäire, siis lähed varjendisse. Inimesed võtavad seda rahulikult.“

Üks Matvii tuttav sai rindel raskelt haavata, elu muutus jäädavalt. Seda kurbust ei saa ta kuidagi hingelt ära.Ta mõtleb pingsalt sellele, kuidas sõja nägu muutub. Mis saab, kui lääneriigid täidavad lubaduse ja Ukraina saab kasutada hävituslennukeid F-16?

Ta mõtleb ka sellele, mis saab pärast sõda. Loomulikult peab see lõppema Ukraina võiduga, teist vastuvõetavat varianti ei ole.

Kui Ukraina peaks kaotama, siis on see sõnum, et Venemaa võib igaühele kallale tungida, vallutada alasid ja öelda, et need kuuluvad talle.

Juba 2014. aastast on Venemaa Donetski ja Luganski oblastisse asustanud venelasi, kelle ülesanne on toetada Putinit. Õpetaja teenib seal viis korda rohkem kui Venemaal.

Mida nende inimestega teha, kui sõda on läbi?

Kuid Matvii ei mõtle ainult sõjast. Ta näeb tulevikus töökohta Eesti IT-firmas, aga elukohta Ukrainas. 

„See tähendab, et ma võin endale kõike lubada.“

Paraku on praegu ka Eesti IT-firmades kehvad ajad. Matvii on viis aastat programmeerinud, tal on oskused, ent kogemusi pole kuskilt võtta. Seni on tema kandideerimisavaldused jäänud enamasti vastuseta.


Maria Nosko, Sviatoslav Baryshpol, Andrii Stakhov ja Matvii Burchak elavad olude sunnil ja tänu võimalusele praegu Ukraina asemel Eestis.

Nad ei ole Narvas leidnud eesti sõpru, kellega suheldes oma eesti keelt praktiseerida.

Nad ei ole nõus, et rahuläbirääkimistel loovutataks osa Ukraina territooriumist Venemaale.

„Mitte millimeetritki! See on meie maa!“

Nad leiavad, et läänemaailmal on praegu Ukrainas Venemaa sõjamasina peatamiseks soodne seis, ja imestavad, miks läänes on sellest nii raske aru saada.


Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

Tartu Ülikooli inimesed [eel]arvamusfestivalil

Arvamusfestivalil lööb Tartu Ülikoolist kaasa üle 30 inimese

Tartu Ülikooli peahoone

Algab ülikooli uue arengukava koostamine

Ukraina lipp

Ülikooli Ukraina-teemaline teave