Lõpetaja tänukõnes: igaüks, kes tahab, leiab Narvas viisi ühiskonna muutustesse panustada

Kolledži lõpuaktusel kõneles lõpetajate nimel õppekava „Keeled ja mitmekeelsus koolis“ lõpetaja Karin Trei.
 

Head lõpetajad ja koos meiega rõõmustajad!

Lugesin selle kooliaasta alguses Jan Kausi raamatut „Tõrv“ ja selle lõpus kirjapandu tekitas minus äranägemistunnet ja ilmselget seost Narvaga. Kaus kirjutas ühest õunapuust maailma ääres majesteetliku jõe kaldal ja kuidas see õunapuu loob õnnetunnet.

Ma arvan, et peaaegu kõikidelt tudengitelt ja töötajatelt on küsitud „Aga miks Narva?“. Narva tundub tihti inimeste jaoks kauge ja tavapäratu kohana. Ometi on siin maailma äärel võimsa jõe kaldal ajanud juured maasse Narva kolledž, millel on mõned päris mahlased ja punased õunad. Sellised õunad, mis juba kaugelt silma paistavad ning iga nägija õnnelikuks teevad.

Narva kolledži üks kõige magusamaid õunu on selle hoidev ja toetav kollektiiv. Kui ma uurisin oma kursusekaaslastelt, mida on Narva kolledž neile andnud, siis sain vastuseks uued sõbrad, armastus ja õppejõud, kes on eeskujuks. Vot armastuse kohta ma ei tea, aga õppejõud on head küll. Olen tänu neile lisaks ÕISis öeldule omandanud palju. Eriti väärtustan nende valmidust olla toeks ka väljaspool õppeaega. Mind ei ole kunagi ukselt tagasi saadetud. Vahet ei olnud, kas ma küsisin abi ürituse korraldamisel, grammatika õpetamisel või mul oli vaja kleeplinti laenata – nad olid alati rõõmsalt valmis aitama.

Teine suur õun on võimalused. Siin keskkonnas lausa kukub kätte võimalus ennast teostada ja arendada. Kohti, kus käsi külge lüüa, on siin ütlemata palju. Iga üks, kes tahab, leiab Narvas omale viisi ühiskonna muutustesse panustada. Siin, kolledži ruumides, olen ma esimese asjana hommikul alustanud ettevalmistustega ürituste jaoks, hiliste õhtutundideni arutanud keelekeskkonna tekitamise võimalusi ja kott-toolidel kirjutanud esseesid, bakatööd ja kõnesid.

Kolledžis õppimine võimaldas mul näha arengukohti endas ja ennast ümbritsevas ning mõista, kuidas leida mõistlikke lahendusi probleemidele. Koostöös kolledžis tegutsevate inimestega panustasin nii hästi kui oskasin ning leidsin endas uue külje, mis soovib olla olemas ja osaleda ümbritseva arengus.

Kõrgkoolil on potentsiaali olla väga viljakas õunapuu. See võib pakkuda tugevat suhtlusvõrgustikku, tudengiorganisatsioone, intellektuaalselt väljakutsuvat haridust, erialast praktilist arenemist ja palju muud. Mina noppisin oma õpingute jooksul kaasa ühte kätte abivalmid õppejõud ja teise võimalustest kinni haaramise. Usun, et iga üks meist on noppinud oma magusad õunad, mis on andnud edasiviiva jõu. Ja olenemata sellest, kas sügisel jätkub meie tee siin või mõnel teisel õunapuul, on see keskkond ja inimesed siin andnud meile kaasa väärtusliku kogemuse edasisele teele.

Palju õnne meile kõigile!