Suured ideed väikeses linnas: Harald Kitzmann Narva ettevõtlusest ja tulevikust

Narvast ei räägita ettevõtluse kontekstis sageli kui võimaluste linnast. Pigem meenub paljudele esmalt tööstuse kadumine, noorte lahkumine ja suured süsteemsed probleemid. Ettevõtlust ei saa õppida ainult teooriast. Seda tuleb kogeda, katsetada ja vahel ka eksida. Just sellise arusaamaga tegutseb Saksamaalt pärit õppejõud Harald Kitzmann, kelle teekond Narva kolledži õppejõuks on kujunenud pika praktilise kogemuse ja rahvusvahelise karjääri kaudu.

Huvi ettevõtluse vastu ei tekkinud tal hetkega ega olnud alguses ka selge siht. See kasvas välja varasest kokkupuutest tootmisettevõtetega, kus teda paelus eelkõige ettevõtte toimimise tervik: kuidas sünnib toode, kuidas see turule jõuab ja milline roll on erinevatel protsessidel selle kõige taga. Esimesed kogemused andsid talle arusaamise, et ettevõtlus ei ole ainult äri, vaid süsteem, kus loeb iga detail.

Pärast õpinguid töötas ta ligi 15 aastat erasektoris, sealhulgas pereettevõttes ja tootmisvaldkonnas, kus sai vahetult näha, kuidas ettevõtted toimivad, arenevad ja kohanevad muutustega. See periood kujundas tema mõtteviisi praktiliseks ja lahendustele suunatuks. Karjäär viis ta ka Saksamaale, kus ta jätkas tööd ettevõtluse ja tootmise valdkonnas. Just seal tekkis tal läbi ettevõtete koostöö ja tööalaste kontaktide tihedam side Eestiga.

Akadeemiline tee sai selgema suuna pärast doktorikraadi kaitsmist, mille järel avanes võimalus liikuda ülikooli. Narva kolledžisse jõudis ta teadliku valikuna. Teda köitis võimalus luua, arendada ja rakendada oma kogemusi keskkonnas, kus on ruumi ideedele ja muutustele. Narva tundus talle seejuures sobiv paik: väike, kuid potentsiaalikas linn, kus kõik on piisavalt lähedal ja kus saab päriselt midagi mõjutada.

Ettevõtluse rolli Narvas ja Ida-Virumaal näeb ta mitmetahulisena. Ühelt poolt on piirkonnas suured ettevõtted, mille ümber kujuneb majanduslik struktuur, kuid teisalt on palju väikeseid tegijaid, kelle roll on sageli kogukondlik ja sotsiaalne. Tema hinnangul ei seisne tulevik ainult suurtes ettevõtetes, vaid just väiksemates algatustes, mis loovad väärtust kohalikul tasandil . Samas toob ta välja ka kitsaskohti – eelkõige noorte võimaluste puuduse tööturul, mis sunnib paljusid piirkonnast lahkuma.

Õppejõuna ei näe Kitzmann ennast traditsioonilise teadmiste edastajana. Ta kirjeldab end pigem mentorina, kes on õppeprotsessis kaaslane. Tema loengutes ei ole rõhk loengul endal, vaid rakendusel. Teooria omandatakse iseseisvalt ning auditooriumis keskendutakse praktilistele ülesannetele ja reaalsete probleemide lahendamisele. Sageli on nendeks ülesanneteks ettevõtete päris väljakutsed, mis aitavad tudengitel mõista, mida neilt tööelus oodatakse. Tema jaoks on oluline, et tudengid tunneksid kindlust, et nad saavad hakkama .

Teadustöös keskendub ta eelkõige tehnoloogia rakendamisele ettevõtluses ning juhtimisotsuste digitaliseerimisele . Ka tehisintellekti rolli hindab ta tasakaalukalt: see on väärtuslik tööriist, kuid ei asenda inimlikku kogemust ega otsustusvõimet. Tema hinnangul peab inimene esmalt mõistma protsesse ise, alles seejärel saab tehnoloogiat teadlikult ja vastutustundlikult kasutada.

Uute lahenduste katsetamine on osa tema tööst ka õppetöös. Nii on ta toonud õppekavasse virtuaalreaalsuse, mis sai alguse huvist ja katsetamisest, kuid on nüüdseks kasvanud oluliseks õppevahendiks. See peegeldab hästi tema lähenemist: kui midagi tundub vajalik ja huvitav, siis tuleb seda proovida.

Tasakaalu hoidmine on tema jaoks sama oluline kui töö ise. Ta usub, et inimene, kes ei oska puhata, ei oska ka töötada . Pärast tööpäeva leiab ta rahu lihtsates asjades: saksa keele kuulamises, kultuurisündmustel käimises või looduses viibimises. Just loodus aitab tal mõtteid korrastada ja tasakaalu leida.

Narva tulevikku vaadates ei räägi ta suurtest loosungitest, vaid väikestest, kuid olulistest sammudest. Tema eesmärk on aidata kaasa sellele, et tudengid leiaksid oma tee, ettevõtted areneksid ning koostöö ülikooli ja ettevõtluse vahel tugevneks.